Kas digiallkiri kehtib? EL-i vastus eIDAS-e alusel

Mis on siis elektrooniline allkiri juriidilises mõttes? eIDAS määratleb selle laialt: elektroonilisel kujul andmed, mis on lisatud teistele elektroonilistele andmetele või on nendega loogiliselt seotud ja mida allkirjastaja kasutab allkirja andmiseks. See määratlus on teadlikult tehnoloogianeutraalne. E-kirja allossa trükitud nimi, tingimustega nõustumiseks tehtud märkeruudu klõps, käsitsi kirjutatud allkirja skannitud kujutis ja riikliku eID-ga tagatud krüptograafiliselt pitseeritud allkiri võivad kõik kvalifitseeruda elektroonilisteks allkirjadeks.

Kuna määratlus on nii lai, on huvitav küsimus harva „kas see on elektrooniline allkiri?“ — peaaegu kõik tahtlik läheb arvesse. Tegelik küsimus on, kui suurt tõenduslikku kaalu see kannab, kui teine pool hiljem allkirjastamist eitab. eIDAS vastab sellele, lisades baasmääratluse peale kolm taset, millest igaüks lisab identiteedikindlust ja võltsimiskindlust. Mida kõrgem tase, seda raskem on allkirjastajal usutavalt väita, et allkiri ei olnud tema oma.

Siin toimubki praktiline töö. Taseme valimine on riskiotsus: kui tõenäoline on vaidlus, kui palju on kaalul ja kui tugev peab olema tõend? Uudiskirjaga nõustumine ja mitmeaastane tarneleping asuvad selle spektri vastasotstes ning neid ei tohiks ühtmoodi allkirjastada.

Nurgakivi on eIDAS-e Article 25. Article 25(1) sätestab mittediskrimineerimise reegli: elektroonilise allkirja õigusmõju ja tõendina vastuvõetavust kohtumenetluses ei tohi eitada üksnes seetõttu, et see on elektroonilisel kujul või ei vasta kvalifitseeritud elektroonilise allkirja nõuetele. Lihtsalt öeldes pääseb isegi lihtne elektrooniline allkiri kohtusaali uksest sisse — kohtunik ei saa seda kõrvale heita pelgalt seetõttu, et see on digitaalne või ei ole „kvalifitseeritud“.

Article 25(2) läheb kõrgeima taseme puhul kaugemale: kvalifitseeritud elektroonilisel allkirjal on käsitsi kirjutatud allkirjaga samaväärne õigusmõju. See on määruse kõige tugevam säte. QES ei ole pelgalt vastuvõetav; see on õiguslikult võrdsustatud omakäelise (märgtindiga) allkirjaga kõigis ELi liikmesriikides. Just see piiriülene samaväärsus teeb QES-i nii väärtuslikuks suure väärtusega või üleeuroopaliste lepingute puhul — see kõrvaldab vaidluse selle üle, kas allkiri „ikka loeb“.

Niisiis, kui inimesed küsivad, kas elektrooniline allkiri on ELis õiguslikult siduv, annab Article 25 kaheosalise vastuse. Iga tase on vastuvõetav ja seda ei saa kõrvale jätta üksnes elektroonilise vormi tõttu. Ainult kvalifitseeritud tase on automaatselt võrdne käsitsi kirjutatud allkirjaga. Kõik nende kahe punkti vahel olev puudutab seda, kui veenvad on teie tõendid — mis toobki meid kolme taseme juurde.

Lihtne elektrooniline allkiri (SES) on baastase — trükitud nimi, nõustumiseks tehtud klõps, joonistatud allkiri. See on Article 25(1) alusel õiguslikult siduv ja vastuvõetav ning täiesti piisav madala riskiga ja suuremahuliste lepingute puhul, kus poolte identiteet ei ole tõsiselt kahtluse all. Selle nõrkus on tõenduslik: kui allkirjastaja seda eitab, tuginete allkirjastaja tuvastamisel pigem ümbritsevale kontekstile (IP-logid, ajatemplid, e-kirjade jäljed) kui allkirjale endale.

Täiustatud elektrooniline allkiri (AES) tõstab latti, täites Article 26 neli nõuet: see peab olema üheselt seotud allkirjastajaga, võimaldama allkirjastajat tuvastada, olema loodud allkirja andmise andmetega, mida allkirjastaja saab kasutada oma ainukontrolli all, ning seotud allkirjastatud andmetega nii, et iga hilisem muudatus on tuvastatav. Praktikas pakutakse AES-i sageli riiklike eID-skeemide kaudu, nagu Smart-ID ja Mobiil-ID Baltikumis, andes tugeva identiteedikindluse ja võltsimiskindluse — kindla kesktee enamiku ärilepingute jaoks.

Kvalifitseeritud elektrooniline allkiri (QES) on AES, mis on loodud kvalifitseeritud allkirja andmise vahendiga ja põhineb kvalifitseeritud sertifikaadil, mille on välja andnud kvalifitseeritud usaldusteenuse osutaja. Ainult QES saavutab Article 25(2) kohase samaväärsuse käsitsi kirjutatud allkirjaga. Kompromissiks on lisavaev ja seadistamine: QES vajab enda taha kvalifitseeritud sertifikaate ja seadmeid. DokDesk on üles ehitatud nii, et kvalifitseeritud usaldusteenuse osutajad ja seadmed saavad sellega liidestuda — see on disainilt QES-valmis —, kuid ise ta kvalifitseeritud sertifikaate ei väljasta ega tegutse kvalifitseeritud usaldusteenuse osutajana.

eIDAS sätestab, et elektroonilised allkirjad on kehtivad, kuid see ei tühista sõnaselgelt riigisiseseid reegleid selle vormi kohta, mille konkreetne tehing peab võtma. Article 2 teeb selgeks, et määrus ei mõjuta lepingute sõlmimist ja kehtivust käsitlevat riigisisest ega ELi õigust. Niisiis on kirjalikult kehtiv leping üldjuhul kehtiv ka elektrooniliselt allkirjastatuna — kuid kui riigisisene õigus nõuab konkreetset vorminõuet, kehtib endiselt see vorminõue.

Klassikalised näited on tehingud, mida mõned liikmesriigid nõuavad teostada notari juuresolekul või ettenähtud notariaalse akti vormis: teatavad kinnisvara üleandmised, mõned äriühingu asutamise toimingud ning mitmed perekonna- ja pärimisõiguse asjad, nagu testamendid, abielulepingud või kinked. Sellistel juhtudel lisandub tavalisele elektroonilisele allkirjale — või asendab selle — riigisisene vorminõue, sageli notariaalne tõestamine. Takistuseks ei ole allkirjastamistehnoloogia, vaid seadusest tulenev vorminõue. Need erandid erinevad riigiti, nii et akt, mille võib ühes Balti riigis vabalt digiallkirjastada, võib teises vajada notarit.

Aus kokkuvõte: valdav enamik ärilepinguid — NDA-d, tarne- ja teenuslepingud, tööpakkumised, SaaS-tingimused, raamlepingud — saab allkirjastada elektrooniliselt ja need on siduvad. Lühike ja konkreetne tehingute kategooria kannab seadusest tulenevaid vorminõudeid, mille eIDAS jätab teadlikult liikmesriikidele. Kui te ei ole kindel, kas konkreetne tehing kuulub sellesse kategooriasse, on just see hetk pöörduda vastava jurisdiktsiooni kvalifitseeritud advokaadi poole, mitte tugineda sellisele üldisele artiklile nagu käesolev.

See, et allkiri on õiguslikult siduv, on vajalik, kuid mitte piisav. Kui lepingut kunagi vaidlustatakse, peate tõendama, kes allkirjastas, mida ta allkirjastas ja et pärast seda ei muutunud midagi. See on tõenduslik küsimus ning see võidetakse või kaotatakse nende andmete põhjal, mille te allkirjastamise hetkel talletasite — mitte üksnes allkirja olemasolu põhjal. Siduv SES ilma seda toetava jäljeta on vaidluses palju nõrgem kui AES, mida tagavad riiklik eID ja pitseeritud auditijälg.

Just selle lünga täitmiseks ongi lepingu töövoo platvorm loodud. Läbirääkimine ühe elava versiooni põhjal e-postiga saadetud manuste ahela asemel kõrvaldab vaidluse „milline koopia on õige?“. Identiteedi tuvastamine selliste skeemide kaudu nagu Smart-ID või Mobiil-ID allkirjastamise hetkel seob dokumendiga reaalse, kontrollitud isiku. Allkirjastatud faili ja selle täieliku ajaloo pitseerimine kohtus kasutamiseks valmis tõendibaasiks tähendab, et dokumendi terviklikkus on iseenesest tõendatav, mis täidab AES-i võltsimiskindluse nõude ja tugevdab iga taset, millel allkirjastate.

Oluline on ka see, et neid tõendeid hoitakse ELis GDPR-i kohaselt — nii andmekaitsenõuete täitmise kui ka praktilise tegelikkuse tõttu, et ELis asuvaid andmeid on ELi menetlustes lihtsam esitada ja neile tugineda. Eesmärk ei ole pelgalt allkiri, mida seadus tunnustab, vaid täielik, kontrollitav dokumentatsioon, mis muudab vaidlustamise juba eos raskeks. Siduvus on lävi; kaitstavus on eesmärk.